Kaljunukil seisid kalamehed. Otse seal serval, kus Euroopa lihtsalt otsa saab ja allpool möirgas ookean. Kalamehed heitsid rahulikult õnge. Mina seisin eemal ja mul hakkas ikka väga kõhe. Kohalikud teevad seda siin iga päev. See on täiesti pöörane viis surma saada, üks samm valesti ja ongi kõik. Aga keegi seal ei tee sellest numbrit, ja kuidagi võttis see hetk terve selle maailma-lõpu koha Lõuna-Portugalis kokku. Siin elatakse looduse serval, iga päev.
Sagres on koht, kus Portugal lõpeb. Cabo de São Vicente, vana maailma lõpp. Sajandeid arvasid inimesed, et siit edasi ei olegi enam midagi. Kui sa sinna kaljunukile lähed, saad aru, miks. Tuul lõikab näkku. Lained peksavad all vastu kivi. Sa seisad serval ja edasi on ainult vesi, terve ookean, kuni järgmise mandrini välja. Aga ega see mander ei paista. Paistab üks lõputu ookean.
Vanasti peetigi seda päriselt maailma servaks. Roomlased kutsusid seda pühaks neemeks, kohaks kuhu surelikel asja polnud. Hiljem saatis prints Henrik Meresõitja just siitkandist oma laevu tundmatusse, teadmata kas nad kunagi tagasi tulevad. Sa seisad seal tuules ja saad aru, miks just siit. See ei ole koht, kus maailm vaikselt hajub. See on koht, kus see järsult ära lõigatakse.
Auk maa sees, mis hingab sulle näkku
Fortaleza de Sagres on suur park kalju peal, vana kindlus mere kohal. Käisin seal sees jalutamas ja jälle, igal pool need kaljunuki kalamehed, täiesti muretult kaljuserval õngega seismas.
Aga kõige ägedam seal pargis oli üks äge auk. Maa sisse tehtud auk, šaht otse alla ookeani juurde. Kui laine all vastu kaljut lööb, paiskub sellest august sulle näkku õhk ja heli korraga. Seisad seal, vaikus, ja siis äkki põrutab see laine kuskilt üles, soolane tuuleiil ja kõmin. Ma jäin sinna mõneks ajaks lihtsalt seisma ja ootama järgmist lainet. Selliseid kohti ma armastan, kus loodus teeb ise kogu töö ära ja sina lihtsalt seisad ja imestad.
Päris tipus, kuus kilomeetrit eemal, seisab Cabo de São Vicente majakas. See ongi Euroopa edelanurk, kaugemale läände ja lõunasse sa mandril ei saa. Majaka juures on üks kuulus väike toiduputka, mida kutsutakse maailma viimaseks vorstikohaks enne Ameerikat. Natuke turistilõks muidugi, aga naljakas turistilõks, ja kui päike loojub ja kogu see kaljusein läheb oranžiks, siis sa ei mõtle enam vorstist.
Mahajäetud linn, mille surfarid endale võtsid
Sagresel on imelik vaib, ja ma mõtlen seda parimas mõttes. Tundub nagu oleks koht kunagi maha jäetud ja siis oleks surfarid selle leidnud ja oma asunduse siia püsti pannud. Võib-olla polnudki siin kunagi midagi peale ookeani ja surfilaudade. Rahvast praegu aga on igatahes. Vees, randades, autokastist laudu välja tõmbamas, algajatest täitsa prodeni. Jäätisesööjad ja need, kes lihtsalt elu naudivad.
Õhtul koguneb see rahvas kokku, märjad juuksed, soolased näod, õlu käes. Ei mingit uhket ega fancy’t tunnet. See on koht, kus su riietel pole mingit tähtsust ja kus kõige lahedam tüüp baaris on tõenäoliselt see, kes hommikul kõige suurema laine peal püsti püsis. Mulle meeldib selline hierarhia. See on aus.
See poolmahajäetud tunne ongi see, mis koha eriliseks teeb. Fancysid kohti siit peaaegu ei leia. Kõik on kohalik ja pretensioonitu. Kui sa otsid valget linikut ja kokteilimenüüd, sõida mujale. Kui sa otsid midagi, mis oleks päris, oled täpselt õiges kohas. Sama tunne oli mul Mallorca peidetud randades, seal kus turistibuss kohale ei jõua, ainult siin Portugalis oli see veel kordades metsikum.
Laineid jagub igale tasemele
Surfama ma seekord ise kahjuks ei jõudnud. Aga ma vaatasin palju, ja juba see oli omaette tore. Kõige lahedam oli see, kuidas rannad olid nagu astmed. Ühes rannas nägid, et ahaa, siin saavad algajad rahulikult väikse laine peal sõita, kukuvad, naeravad, ronivad tagasi. Lähed kõrvale randa ja seal löövad juba suured profide lained, mehed ja naised, kes teavad täpselt mida teevad.
Selle taga on lihtne loogika. Sagres istub nurga peal, kus kaks rannikut kohtuvad, lääs ja lõuna. See tähendab, et kui ühel pool puhub tuul ja lained on pööraselt suured, sõidad sa lihtsalt teisele poole neeme ja seal on rahulikum. Alati on kuskil mingi laine, mis just sulle paras on. Tonel ja Mareta on kohe linna kõrval, Beliche natuke maad eemal, ja kui sa oled valmis veidi sõitma, ootavad veel metsikumad rannad põhja pool. Just seepärast see koht surfaritele nii hästi sobib.
Nii et sa võid ühes kohas väikse laine peal alustada, vahepeal kiire jäätise süüa, ja siis edasi minna. Laineid jagub igale tasemele, sõna otseses mõttes. Kui sul on plaanis surfama õppida, on raske ette kujutada paremat kohta selleks kui Sagres. Surfiprognoosi tasub muidugi enne vaadata Windgurust, sest tuul mängib oma mängu.
Maailma kõige parem kala, otse angaari kõrval
Nüüd kuula seda hoolikalt, sest see on artikli kõige tähtsam osa. Sagrese sadamas, kohe kala-väljavõtu angaari küljes, on koht nimega A Sereia. Mitte midagi peent. Plastiktoolid, kala lõhn, paatide kõrval. Ja seal sõin ma parima kala oma elus.
Lauda ette reserveerida ei saa. Tulime lõuna ajal pärast delfiinituuri ja laudade järel oli juba järjekord. Aga me ootasime paarkümmend minutit ja saime sisse. Kilo suuri krevette läks umbes kaheksateist eurot. Pool kilo karpe kaheksa. Suur kala kahekümneviie kanti. Selle kvaliteedi kohta on need hinnad lihtsalt naeruväärsed, ma istusin seal ja ei saanud aru, kuidas see võimalik on.
Aga loogika on tegelikult lihtne. Mehed tõmbavad hommikul kala välja, ja köök on paarkümmend meetrit eemal. Vahepeal ei juhtu midagi. Ei mingit hulgiladu, ei mingit külmketti üle poole Euroopa. Meri, paat, taldrik. Nii lihtne see ongi, ja just see lihtsus teebki selle nii heaks. Kui sa armastad head toitu nii nagu mina, siis sellistesse kohtadesse tasub reisida.
Ja see ei olnud ühekordne vedamine. Kogu Lõuna-Portugali rannikul on kala lihtsalt teise maitsega kui mujal. Grillitud sardiinid, kaheksajalg, hunnik asju, mille nime ma ei oska öelda, aga mis kõik maitsesid täpselt nii, nagu meri peaks maitsema. Kui sa oled harjunud, et hea kala tähendab kallist kala, siis siin keeratakse see loogika pea peale. Värske ja odav korraga, ilma et keegi sellest numbrit teeks.
A Sereia ei jää ka ainsaks. Pedra do Gigante on samuti Sagreses ja seal oli toit jälle imemaitsev, kalad ja muu. Ja kui sa tahad hommikul rahulikult kohvi ja midagi magusat, siis Picnic on armas väike coffee shop, täpselt selline koht, kus päeva alustada enne kui tuul su randa puhub.
Delfiinid
Delfiinituur oli igat senti väärt. Käisime SeaXploreriga, seitsekümmend eurot inimese pealt, ja sõitsime keset suurt delfiiniparve. Giidid teadsid oma asja ja olid toredad. Ma olen käinud delfiinituuril nii Madeiral, Californias ja nüüd tahtsin ka siin. See oli õige otsus, isegi kui tundus, et meri on pisut tormine. Jõudsime ruttu suure delfiiniparv juurde ja nii äge näha, kuidas delfiinid ise tulevad paati uudistama ja mängima. Kui tahad sama teha, broneeri ette Klookist, eriti kõrghooajal.
Ilmast ausalt
Üks asi, mida ma tahan kohe ära öelda, ilm on siin maailma lõpus pisut omapärane. Meil ei olnud kogu aeg kehv ilm. Pigem pilves. Ja ausalt, see ei seganud üldse. Paned korralikud riided selga ja lähed ringi tuuseldama, ei ole viga midagi. Pilves Sagres on ikka Sagres. Lained löövad, kala on värske, tuul on tuul.
Käisime aprillis, Semana Santa ajal. Tabasime küll ühe jaheda nädala, aga edasi tõusis kohe kahekümne kraadi peale ja üle. Aprill on täitsa hea aeg. Mai on arvatavasti veel parem, soojem ja rahvast pole veel murdu. Kui sa vihkad rahvamassi, siis just selline kevad on sinu aeg. Üks soovitus siiski: paki kiht rohkem riideid kui arvad, sest õhtul ja kalju peal teeb tuul oma töö ka soojal päeval.
Lagos: pehmem, armsam, natuke turistlikum
Lagos on teine tonaalsus. Ka väga armas, aga pehmem. Rohkem tavalist turisti, vähem surfajat. Kollased kaljud, Ponta da Piedade, see loodus, mis paneb sind lihtsalt vakka jääma ja telefoni taskusse pistma.
Aga Lagose päris võlu oli vanalinn ja söök. Väga head toidu- ja veinikohad. Vinhos Meu Limão tapase ja veini jaoks, täpselt selline koht, kus istud õhtul maha ja ei taha enam ära minna. Ja siis Mar d’Estórias, mis on korraga pood ja restoran ja katuseterrass ühes. Üleval rooftopil istud, all müüakse Portugali oma disainerite asju, mitte seda suveniiriprahti, mida igal pool näeb. Sealt ostsin ka kruusid kaasa, ja need on nüüd kodus iga hommik kasutusel.
Õhtul muutub Lagos pehmemaks. Kitsad munakivitänavad, soe valgus akendest, inimesed istuvad väljas klaasi veini taga ja kuhugi ei kiirusta. See ei ole pidulinn selles mõttes nagu mõni vali Hispaania rannakuurort. Pigem selline koht, kus õhtusöök võib venida kaks tundi ja just see ongi kogu õhtu mõte. Lagosesse ei saa to-do-listiga minna. Seal pead lihtsalt kohal olema ja vaatama kuhu päev sind viib.
Söögist veel. Pastéis de nata tuleb kindlasti süüa, palju, ilma häbita. Ja kõikjal serveeritakse appetizerina kohalikku juustu ja pasteeti, mis kõlab lihtsalt aga on meeletult hea. Ja inimesed. Kõik restoranide rahvas oli nii sõbralik ja tore, ja mis kõige tähtsam, aus. Ei mingit turistilõksu tunnet, ei mingit ülemüümist. Sa istud, nad toidavad sind hästi, võtavad ausa raha. Nii lihtne.
Kuidas sinna saab, ja kuidas reis kokku panna
Meie sõitsime Hispaaniast, Marbellast, oma autoga. Umbes kuus tundi, täitsa ok sõit. Tegime tee peal peatuse Sevilla kõrval Dos Hermanases ja sõime seal ühes megamaitsvas restoranis. Tegelikult on see üks parimaid soovitusi, mida ma anda saan: pane Sevilla ja Lõuna-Portugal üheks reisiks kokku. Sa oled niikuinii poolel teel, ja need kaks täiendavad teineteist suurepäraselt, üks linn ja kultuur, teine ookean ja metsikus.
Kui sa kohale aga lendad, on lähim lennujaam Faro, sealt umbes poolteist tundi autoga. Lissabonist tuleb umbes kolm tundi, aga see rannikutee on omaette ilus, nii et ära seda varianti kohe maha kanna. Igal juhul võta rendiauto. Ilma selleta siin lihtsalt hakkama ei saa, bussile siin ei tasu loota. Ja just autoga jõuad nendesse väiksematesse randadesse ja kohtadesse, mis ongi parimad. Rendiauto saab siit broneerida juba enne reisi Discover Carsist, tavaliselt on varem odavam.
Kus ööbida, õpi minu vigadest
Siin ma eksisin, et sina ei peaks. Meie hotell oli kallis, aegunud ja räsitud. Selgelt tehtud sellele rahvale, kes tahab lihtsalt kuurordis istuda ja lapsed basseini saata. Mitte midagi halba selles, aga see ei olnud mina ja see ei olnud see koht, mis Sagrest iseloomustab.
Selles kandis on Airbnbs ja Bookingus päris häid kohti, palju iseloomulikumaid kui need suured kuurorthotellid, ja tihti odavamad ka. Vaata majutus üle juba varakult Klookist, head kohad lähevad kevadel kiiresti.
Kellele ma seda soovitan, ja kellele mitte
Olen aus. Sagres ja Lagos ei ole kõigile. Soovitan inimestele, kes oskavad hinnata loodust ja seda mahajäetud, pretensioonitut vaibi, mitte ainult neile, kes otsivad uhket linnareisi. Sest uhket ja kallist trippi siit ei tule. Null fancyt kohti. Kui sa tahad rooftop-baari igal nurgal ja disainerpoodidga tänavaid, siis sa pettud selles sihtkohas kindlasti.
Ja veel üks asi. Ära mine sinna, kui sa tahad ainult linnukest maailmalõpus kirja saada ja edasi kihutada. Sagres ei premeeri kiirustajat. See premeerib seda, kes istub maha, tellib veel ühe klaasi, vaatab kuidas päike ookeani vajub ja laseb tuulel oma plaanid sassi ajada. Mina läksin sinna ühe ootusega ja tulin ära hoopis teise tundega.
Aga kui sa tahad ookeani, midagi ägedat ja päris tundega asja, sõbralikke ausaid inimesi ja toitu, mis sulle veel kuude pärast kodus meelde tuleb, siis pane Sagres ja Lagos kirja. See on koht autentse reisija jaoks, samamoodi nagu mu aus Helsingi-Tallinna juhend on neile, kes tahavad päris linna, mitte turistiversiooni.
Mina tahtsin kindlasti kauemaks jääda. Pikk nädalavahetus oli liiga lühike. Ja ma mõtlen siiani nende kalameeste peale seal kalju serval, maailma lõpus, kus keegi ei tee sellest numbrit, et edasi enam minna ei saa. Vahel ongi parim koht just see, kus maailm otsa saab.
